Õed Blanche ja Stella on pärit suursugusest suguvõsast. Southern belles, lõuna kaunitarid, kes on harjunud meessoo erilise hoolega, sest nii on neid kasvatatud. Noorem õde Stella lahkub lagunevast koloniaalhäärberist linna ja leiab seal uue elu. Ta abiellub praktilise meelega töölise Stanleyga ja ehitab oma isikliku „paradiisi“ üles agulikvartalis. Sinna tulebki Stellale külla tema õpetajanna ametit pidav õde Blanche. Blanche tajub nii ümbritsevat keskkonda kui ka seal elavaid mehi toorete ja pahelisetena. Kuid vastandid tõmbuvad ja miski, mis siis järgneb, pole inimestele võõras. On armastust, on iha, on põlgust ja on andestust ja lahti rulluvad minevikust pärit saladused.
Kuidas on omavahel seotud inimlik tung läheduse järele, lahtiütlemine oma suursugusest minevikust ning vajadus säilitada kõigele vaatamata väärikus? Ilmselgelt on vastus keeruline, kuid just mitmekihilisi ja intensiivseid olukordi maailma parimad näidendid kirjeldavadki. „Tramm nimega „Iha““ on kultusnäidend. Pole siis ime, et selle tegelased Blanche Dubois ja Stanley Kowalski on aastakümnetega muutunud popkultuuri ikoonideks. On mitmeid filme, on lavastusi kogu maailmas.
„Tramm nimega „Iha““ autorit, ameeriklast Tennessee Williamsilt on nimetatud hapruse poeediks. Ühes intervjuus paluti tal nimetada kolm oma lemmiknäitekirjanikku. „Tšehhov, Tšehhov ja Tšehhov,“ vastas ta lakooniliselt. Ja tõepoolest, ka Williamsi teostes on tajuda sedasama traagika ja koomika, igatsuse ja eluproosa ainukordset segu. Ka paralleelid perekond Dubois häärberi Belle Reve’i ja Tšehovi näidendi kirsiaia vahel pole juhuslikud. Pöördumatult lõppenud koloniaalajastust jäänud elegantselt lagunevaid maju iseloomustab näidendi autori sõnutsi „paheline võlu“. Kuid Williamsi teeb suureks just see, et tema teosed on tõlgendatavad palju laiemalt kui Ameerika lõunaosariikide neurooside kirjeldusena. „Tramm nimega „Iha““ tabab midagi ajastust, mil vana on pöördumatult lõppenud, aga uus on alles sündimas.
Kertu Moppel (1985) on eesti lavastaja ja stsenarist. Ta on lõpetanud 2010. aastal EMTA Lavakunstikooli näitlejana ning õppinud ka Tartu Ülikoolis maalikunsti ning BFM-is režiid. Tema esimesed lavastused sündisid Rakvere Teatris, Von Krahli Teatris ja Tartu Uues Teatris. Kertu Moppel on tuntud oma leidlike ja julgete klassikatõlgenduste poolest, milles on oluline osa ka näitlejate kaasloomel. Eesti Draamateatris jõudsid lavale tema Gorki „Väikekodanlased“, Ibseni „Rahvavaenlane“ ja Klaus Manni „Mefisto“ ning viimati ameerika feminismi klassiku Charlotte Perkinis Gilmani „Kollane tapeet“. 2022. aastal pälvis ta koos Juhan Ulfsakiga lavastuse „Mefisto“ eest Eesti vabariigi kultuuripreemia. 2020. aastal sai ta Ants Lauteri preemia, mida antakse silmapaistvate tööde eest 10 esimese aasta jooksul teatrivaldkonnas.