– Õnnetu on maa, kellel pole kangelasi…
– Ei! Õnnetu on maa, kellel on vaja kangelasi.
Bertolt Brecht, „Galileo“
Miguel de Cervantes Saavedra romaan „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“ on üks maailma kuulsamaid ja mõjukamaid kirjandusteoseid. Üle nelja sajandi tagasi kirjutatud „Don Quijote“ (1605) on aktuaalne ka tänapäeval.
Romaani peategelane – vaene hidalgo La Manchast, Don Quijote – otsustab rüütliromaane lugedes hakata rändrüütliks, et kaitsta nõrku ja võidelda ebaõigluse vastu. Koos oma ustava kannupoisi Sancho Panzaga asub ta teele, mis on täis nii naljakaid kui ka traagilisi seiklusi.
Cervantese romaani on läbi sajandite tõlgendatud eri viisidel: ühiskonnakriitilise satiirina, mõtisklusena inimloomuse üle, romantilise sümbolina eneseohverdusest ja moraalsest puhtusest. Selle tegelased — Don Quijote, Sancho Panza ja Dulcinea — on ammu muutunud kultuurilisteks arhetüüpideks, tuntud kogu maailmas ja saanud osaks meie kultuurikoodist.
Lavastaja Daniil Zandberg romaanist:
„Me oleme harjunud nägema Don Quijote positiivse tegelasena, peaaegu pühakuna, kuigi tegelikult ei tee ta romaanis midagi head ega too kellelegi kasu… Selles mõttes peegeldab romaan elu: soov midagi paremaks muuta ei vii alati muutusteni paremuse poole.“
„Don Quijote“ Südalinna Teatris on lavastus inimliku ideaali jõust ja katsumustest, millega seisab silmitsi inimene, kes püüab elada oma veendumuste järgi. Lavastuse keskne teema on Don Quijote püüdlus muuta maailma paremaks, tema usk headusesse ja valmisolek minna oma veendumuste nimel lõpuni. Don Quijote Aleksandr Ivaškevitši esituses on ühtaegu koomiline ja liigutav, kuid ennekõike sügavalt inimlik. Tema loos põimuvad iroonia, huumor ja mõtisklused igavikuliste küsimuste üle.