Sirp: Kindrali viimane lahing iseendaga
Eesti näidend on Südalinna teatri laval olnud pigem harv külaline. Praegu on teatri suund aga süstemaatiliselt kaasata repertuaari kujundamisse eesti lavastajaid. Nii ongi Südalinna teatrisse jõudnud peaaegu kõikjal üle Eesti lavastanud Johan Elm ja väikese saali lavale eesti näitekirjaniku Jaan Kruusvalli teos, kirjutab Sirbis Madli Pesti.
Kruusvall (1940–2012) kirjutas seni lavastamata „Kõrberebase elu“ 2006. aastal ning see jäi tema viimaseks näidendiks. Seda teksti on korra varem avalikult esitatud Eesti Draamateatri „Esimese lugemise“ sarjas 2008. aastal, juhendajaks oli Margus Kasterpalu.
Kruusvalli sõnadega maalitud poeetilised omailmad on eesti näitekirjanduse ühed paeluvamad. Kirjanikku on õigusega ju võrreldud kahe nobelistiga: maailmaklassiku Samuel Beckettiga ning Eestiski palju mängitud norra näitekirjaniku Jon Fossega. Sarnane on nende sageli ajast ja ruumist irdunud eksistentsialism, õhulisus, poeetiline väljendusviis, lühilause.
„Kõrberebase elu“ ühtpidi vastab neile ootustele oma vahepealsuse atmosfääriga, teistpidi toimub selles justkui tavapärasest rohkem. Näidendi peategelane on Kindral, kes peamiselt lamab haigevoodis ja telefoneerib (see situatsioon meenutab Becketti äärmisesse minimalistlikku staatikasse kängitsetud näidendeid). Kindral, keda Südalinna teatri laval mängib Elmo Nüganen, viibib liminaalses ruumis, kus teda külastavad (õieti on telefonitoru teises otsas) inimesed tema elust. Kuigi näidendis on palju tegelasi, on see struktuurilt pigem sisemonoloogiline ja staatiline. Keskne on Kindral, „teised tegelased esitavad saatepartiisid, mängides põhiteemale kaasa või vastu“.1
Võimalik, et näidendiks sai autor inspiratsiooni kahest raamatust: 1996. aastal ilmus eesti keeles „Kõrberebane Rommel“ (autor Desmond Young) ja 2005. aastal „Rommeli müüt“ (autor Maurice Philip Remy). Meenutame, et Kruusvall kirjutas oma näidendi 2006. aastal. Erwin Rommel, Hitleri armee kindral, sai hüüdnimeks Kõrberebane, kui ta juhatas Saksa vägesid Põhja-Aafrikas ja paistis sealsetes kõrbetes silma osava väejuhina. Sakslased pidid aga ülekaalukate liitlasvägede ees taanduma, Hitleri lubatud abi Rommelile ei saabunud õigel ajal. 1944. aasta vandenõus luhtus katse Hitler pommiga õhku lasta, sellega seotuses hakati kahtlustama ka Rommelit. Talle anti kaks võimalust: kas minna häbistatult sõjakohtu alla, kus ta oleks ilmselt süüdi mõistetud, või teha enesetapp ja päästa oma maine. Rommel valis teise võimaluse.2
Näidendis ja lavastuses tõepoolest heiastuvad need sündmused, aga Kruusvall „teadlikult ähmastab“ neid aktualiteete. Kruusvalli huvitab siiski inimeksistents üldisemalt: „üksindus, süü, armastus, surm“3. Ja piirsituatsioon enne surma: vaadata tagasi elule ja küsida, kas ma olen elanud õigesti. Millised on olnud minu elu valikukohad?
Näidendi lugemiskogemus ja lavastuse vaatamiskogemus on üpriski erisugused. Nagu lavastaja Johan Elm kavalehel ka kirjutab, võttis ta endale vabaduse muuta näidendi lõppu, mis muutis kogu lavastuskontseptsiooni: „Näidend lõppeb vägagi pessimistlikult. Mina aga püüan igas materjalis leida üles valguse ja lootuse, sest mida muud peaksin ma meie maailma lisama?“
Õhulise, sordiini all stiiliga Kruusvall on lavastatud rõhutatult dramaatiliselt, on lisatud värve, on allajoonimisi. Näiteks on toodud lavale sõda meenutavad hetked, mida Kruusvall ei kujuta. Need prahvatavad lavaruumi kahel korral: ühel juhul meenutusena õppustel juhtunud õnnetusest, teisel korral arstiga lapsepõlve sõjamänge mängides. Neid hetki intensiivistab Kirill Havanski helikujundus: plahvatused ja vareste kraaksumine.
Näidendi ja lavastuse tegevus toimub mittekohas, liminaalsuses. Haiglapalati kui ruumi vahepealsust rõhutavad Eugen Tambergi kujundatud omapärased kuldsest metallist seinapaneelid, kuhu saavad peegelduda mineviku varjud ehk Kindrali külalised ning mille peegelduse abil üritab Kindralgi endast aru saada, puurida peegeldusse, vaadata enda sisemusse.
Stseen, mil Kindral on pärast õnnetust jõudnud haiglapalatisse, on meeldejäävalt kujundlik. Valges haiglariietuses kõnnib Elmo Nüganeni kehastatud Kindral voodi kõrval, vaatab imestusega tühja haiglavoodit, milles on vaid tema kindrali vormimüts. Ta vaatab siin end kõrvalt: kes on see inimene, kes on seni elanud sellist elu? See kujundlik kõrvaltvaatamine annab tõlgenduse kogu järgnevale n-ö haiglavisiitide jadale.
Näidendi meeleoluga on heas vastavuses ka kujundlik pillimäng lavastuse lõpuosas. Noor medõde Maia (Karin Lamson) harjutab Kindrali palatis kujuteldavat tšellot (näidendis on pilliks klarnet). Lamsoni käes on vaid poogen, helikujunduses kõlab madal tšello ning näitleja mängib äärmise usutavuse ja elegantsiga seda pilli. Siin sulavad mõnusalt kokku abstraktne ja konkreetne ning hiljemalt selleks ajaks saab vaataja küsida, kas Kindrali külalised on ikka päris või toimub kõik mehe kujutluses. Selline lähenemine rõhutab liminaalset kujutluslikku ruumi, mida oleks soovinud lavastuses enamgi tunnetada.
Kuigi näidend lõpeb surmaga, soovis lavastaja sisse tuua lootust. Kindral ärkab oma kodu uhkes nahktugitoolis, armastav naine (Jelena Tarassenko) teda lilledega äratamas. Seega, kõike eelnevat nägi Kindral unes. Mõjub see küll mõneti lihtsustatult. Kui mängida selgelt unenäolise lahenduse peale, kas poleks siis unenäos ehk haiglapalatis toimunu võitnud mängulis-absurdsemast lähenemisest? Kruusvalli kirjutatu võimaldaks ka kerget absurdimängu. Kuigi mänguvõttelt on lavastuse teatraalsuse kraad suur (näitlejad mängivad pigem jõulisemalt kui hillitsetult), on tervik praegu pigem realistlikus võtmes.
Lavastuse peamine väärtus on siiski kandev roll Elmo Nüganenilt, teised näitlejad on näidendist tulenevalt paratamatult toetavas positsioonis. Nüganeni oleme ju näitlejana laval näinud üliharva, viimati 2023. aastal Karl Laumetsa ja René Reinumäe lavastuses „Tuhkatriinumäng“ intrigeeriva ja ekspressiivse Peremehena. „Kõrberebase elu“ lugedes kangastuski Kindralina silme ette just Elmo Nüganen – seda näidendit poleks kellegi teisega olnud mõtet lavastada. Teatavad paralleelid eluga, mida ta on ka ise intervjuudes avanud, annavad Kindrali rollile publiku silmis lisakihte. Need on teatris need nauditavad hetked, kui inimene kumab rolli alt tavapärasest enam välja. Nüganeni Kindral on dünaamiline, mitmekihiline roll, milles on loetavad ka alltekstid.
1 Luule Epner, Rändajad ja paigalised. Tähelepanekuid Jaan Kruusvalli loomingust. – Looming 2010, nr 12.
2 Erwin Rommel. Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Erwin_Rommel
3 Luule Epner, Rändajad ja paigalised.